Kevadised veed

vesi ojakeses vaikselt vuliseb
ta endal laulu laulab, laulab uniselt
ta vahtu tekitab on külm
ta päikest peegeldab on külm ...

Sellise külma ja vuliseva oja äärde jõudis meie karumõmm ...

Aga kõigest järjekorras.
Ärkas meie mõmm talveunest, tatsas akna juurde ja mida ta nägi?
-Nägi päikest. Päike paistis aknast sisse.
- Mõmmi nägi aknast päikest ja tahtis õue minna, vaatama, kas kevad on juba kohale jõudnud.
-Ta läkski õue.
-Mida ta õues nägi?
-Õues nägi ta päikest!
-Ei, ta ei näinud midagi, sest päike oli nii hele, nii hele.
-Päike oli hele ja lumi oli ka nii hele, nii hele, et mõmm ei saanud hästi silmigi lahti hoida. Mõne aja pärast harjusid karupoja silmad heleda valgusega. Nüüd sai ta ringi vaadata ja nägi ...
-notsut ja jänest ...
 - Mõmmi nägi oma sõpru, notsut ja jänest, künkast üles tulemas. Huvitav, mida nad kolmekesi koos tegema võiksid hakata?
-Nad hakkavad mängima.
-Lähevad jalutama ...
-Seekord nad lähevadki  jalutama. Nad lähevad kevadet otsima. Kolmekesi. Milliseid kevade märke nad leida võivad?
-Mulda on väljas mõnel pool ...
-Mõmmi värva taga ongi lumi sulanud juba ja küngas on paljas.

Sõbrad jõuavad oja äärde.
















Mõmmi imestab oja nähes: "Varem siin küll ojakest ei olnud! Kuidas see küll siia tekkis?"
Kui lapsed ei tea vastust, ütleb kas notsu või jänes, et oja sündis sulavetest. Mõmmi tahab edasi minna, aga ei saa ojast üle. Jänes pakub, et võiks üle hüpata. Mõmmi ei julge. Tal on meeles, kuidas ta ükskord üle augu hüpates sisse kukkus. Pealegi on praegu vesi ojakeses väga külm - karupoeg ei taha vette kukkuda ja märjaks saada.  Mõmmi küsib lastelt, mida edasi teha, kuidas üle ojakese saaks. Kui lapsed ei tea, aitab notsu hädast välja ja annab nõu purre ehitada.  Mõmmi leiabki ühe lati ja tassib selle oja äärde.

Mõmmi sätib lati üle ojakese-purre ongi valmis. Jänes jookseb julgelt üle purde:  siuh - teisele kaldale ja sauh - tagasi. Purre on karupoja jaoks liiga kitsas - Mõmmi kardab tasakaalu kaotada ja vette kukkuda.

Jänes veab teise lati juurde. See pannakse samuti üle oja. Nüüd on  kaks latti üle oja.

Jänes lippab kergelt teisele kaldale: siuh, sinna ja sauh-tagasi. Ka notsu julgeb nüüd üle purde minna. Tema jaoks on purre parajalt lai. Karupoeg aga pelgab ikka veel. 

Notsu tirib kolmanda lati oja kaldale. See pannakse samuti üle oja. 

 Nüüd on  purre kolme lati laiune. See on piisavalt lai ka karupoja jaoks. "Tule, tule!" kutsub jänes. "Mine, mine!" julgustab notsu. 

Mõmmi lähebki üle purde ja jõuab õnnelikult teisele kaldale.

Sõbrad jätkavad oma teed. 

Kuulevad korraga mingeid hääli. Keegi naerab ja kilkab. Vesi pladiseb.

See on üks poiss, kes mängib vees oma paadikesega. Poisil on kummikud jalas. Tema võib vees olla.Tal on ka kummipüksid -tema ei saa veega mängides märjaks.

Mõmmi tahab ka  sellist paadikest. Ta saab selle. Lapsed teevad.   Nad  kleebivad talle oja, paadikese ja ka purde, juhuks, kui karupoeg tahab teisele kaldale minna.

Iga laps sai ojakese, paadi materjali (aluse ja purje), purde ehitamiseks "lauad", vee sillerdused (lõigatud sädelevast kinkekotist), karupoja figuuri, kollase ja musta rasvakriidi (päikese ja karu näo jaoks). Ühesugustest detailidest valmisid erinevad lood. Mõnele ojale sai kitsas purre, mõnele laiem, üks laps meisterdas koguni  laia silla - sellise, millest ka ise julgeb üle minna. Tööde järjestamisel tekkis pikk oja, mis nüüd lookleb  rühmaesiku seinal:

Vesi selles ojakeses  sätendab päriselt. Ja peegeldab päikest ka päriselt.

Ja vahtu tekitab ta ka. Eriti palju vahtu on voolimistöödes. Meil on kombeks uuritavat objekti vaadelda (võimalusel) originaalis,  joonistada, voolida, kleepida, maalida, matkida ja mängida. Nii ka seekord. 

Ojakesega sai kõike tehtud.

Voolitud ojakesed ühendasime üheks pikaks ojaks. Nüüd voolavad ka lasteaia aknalaual kevadveed:

Looduses ojakest vaadeldes leidsime ojakaldalt ka pajud, mis  omakorda inspireerisid uuteks töödeks.

Pajudest lähemalt järgmistes postitustes.

Üle kivide ja mätaste

vesi vaikselt pehmelt voolab

ta väga rahulik on küll

ta väga rahulik on küll ...

Meie olime ka väga rahulikud ja võtsime ojakese jaoks aega kaks nädalat. Selle kestel vaatlesime igapäevaselt muutusi looduses - lumesulamist, üha uute ojakeste tekkimist ja aitasime ka omalt poolt labidatega uute ojakeste sünnile kaasa. Tegime katseid vee ja erinevate esemetega  (märg ja kuiv, upub, ei upu), ujutasime oksi, paberist paate ja puukoorest laevukesi, voolisime, maalisime, meisterdasime ja jutustasime, elasime kaasa Jipi ja Jannekese kevadistele seiklustele/juhtumistele. Tore oli. Ja kevadine.

Kena kevadet!