Jip ja Janneke tulevad külla

Näete, kes täna meile külla tulid! 

Ah et te ei tunnegi neid? Need on ju Jip ja Janneke.

 Saage  tuttavaks :
"Tere, Jip!

Tere, Janneke!" 

*Mina olen Jipi ja Jannekesega tuttav 1996. aastast, mil ilmus esmakordselt eestikeelsena M. G. Schmidti "Jip ja Janneke" . Seega olen tänaseks juba 16 aastat nende tegemiste - toimetustega kursis ja üsna  kindel, et mind nad enam üllatada ei suuda - tean  ju nende mänge ja ettevõtmisi peast. Aga võta näpust! Ühel päeval seisid nad minu ees, täpselt nii, nagu te esimesel pildil näete ja palusid, et ma nendega mängiksin. Muidugi kutsusin nad endaga tööle kaasa - minu tööl ei ole mängukaaslastest iial puudu.

Kuidas Jip ja Janneke raamatust välja said, tahate te kindlasti teada. See oli üsna lihtne. Ühel hetkel märkasin, et raamatu kaanepildil seisvad poiss ja tüdruk liigutavad end kuidagi rahutult. Kas märkate?

Kaanetegelased nihelesid ja sibelesid, kuni rebisid end kaanelt lahti ...

... ja hüppasid , esmalt Jip, seejärel Janneke, raamatust välja, minu ette :

 

Mis edasi? Edasi võib teha nii paljugi. Sõltub ilmast, aastaajast. Kui on parasjagu sügis, siis võib minna lehti riisuma. Riisumiseks on vaja kuurist reha tuua:

Jip ja Janneke valivad endale reha.

 Labidat ei lähe seekord vaja. Aga käru? Kas käru peaks ka võtma?

  

Kui aiast on kõik lehed  riisutud ja käruga ära veetud, võivad Jip ja Janneke, kui ainult tahavad, ka parki minna. Pargis on veel rohkem lehti - palju kollaseid vahtralehti. Riisuda Jipile ja Jannekesele meeldib.

Nad riisuvad ka pargis:

Suvel võivad Jip ja Janneke heina teha. Heina on ka vahva riisuda:

Selline seina - või lauateater muudab tavalise paberpildi elavaks, paneb laste kujutlusvõime tööle, ärgitab kaasamõtlema ja kõnelema. Erinevad  varieerimisvõimalused on piiritud, lase vaid fantaasial lennata ...

Näete, kes täna meile külla tulid! 

Ah et te ei tunnegi neid? Need on ju Jip ja Janneke.

 Saage  tuttavaks :
"Tere, Jip!

Tere, Janneke!" 

*Mina olen Jipi ja Jannekesega tuttav 1996. aastast, mil ilmus esmakordselt eestikeelsena M. G. Schmidti "Jip ja Janneke" . Seega olen tänaseks juba 16 aastat nende tegemiste - toimetustega kursis ja üsna  kindel, et mind nad enam üllatada ei suuda - tean  ju nende mänge ja ettevõtmisi peast. Aga võta näpust! Ühel päeval seisid nad minu ees, täpselt nii, nagu te esimesel pildil näete ja palusid, et ma nendega mängiksin. Muidugi kutsusin nad endaga tööle kaasa - minu tööl ei ole mängukaaslastest iial puudu.

Kuidas Jip ja Janneke raamatust välja said, tahate te kindlasti teada. See oli üsna lihtne. Ühel hetkel märkasin, et raamatu kaanepildil seisvad poiss ja tüdruk liigutavad end kuidagi rahutult. Kas märkate?

Kaanetegelased nihelesid ja sibelesid, kuni rebisid end kaanelt lahti ...

... ja hüppasid , esmalt Jip, seejärel Janneke, raamatust välja, minu ette :

 

Mis edasi? Edasi võib teha nii paljugi. Sõltub ilmast, aastaajast. Kui on parasjagu sügis, siis võib minna lehti riisuma. Riisumiseks on vaja kuurist reha tuua:

Jip ja Janneke valivad endale reha.

 Labidat ei lähe seekord vaja. Aga käru? Kas käru peaks ka võtma?

  

Kui aiast on kõik lehed  riisutud ja käruga ära veetud, võivad Jip ja Janneke, kui ainult tahavad, ka parki minna. Pargis on veel rohkem lehti - palju kollaseid vahtralehti. Riisuda Jipile ja Jannekesele meeldib.

Nad riisuvad ka pargis:

Suvel võivad Jip ja Janneke heina teha. Heina on ka vahva riisuda:

Selline seina - või lauateater muudab tavalise paberpildi elavaks, paneb laste kujutlusvõime tööle, ärgitab kaasamõtlema ja kõnelema. Erinevad  varieerimisvõimalused on piiritud, lase vaid fantaasial lennata ...