Vihmapiisku rabistab ...

Tip-tip-tip-tip jooksuga (lapsed tipivad ringi)
vihma pilvest kallab.
Tip-tip-tip-tip rutuga
vihmavarju alla (õpetaja teeb vihmavarju lahti ja lapsed tulevad sinna alla).
 Õpetajal on väga suur vari, aga kõik lapsed ei mahu ikkagi ühe varju alla. Mida teha? Meil on teine suur vari  veel. Õpetaja abi saab teise varju - nüüd mahuvad kõik  varju alla, poisid õpetaja varju alla, tüdrukud õpetaja abi varju alla.
Vaatame nüüd seinapilti:

Milliseid jutustamist abistavaid küsimusi saaks lastele selle pildi kohta esitada?
 Milline on ilm? Kes on pildil? Mitu varju on pildil? Kes on varju all? Millise varju all? Kes on koos ühe varju all? Leia siil! Kus siil on (mille all)? Miks?
(järgneb)

Ühel pilvel olid pikad ripsmed

Ühel pilvel olid pikad ripsmed.

Need ulatusid maani.

See oli vihm.

/H. Runnel/








 

Meeleoluka pilvekese meisterdamiseks vajalik:
sinine paber, sinine kile või tsellofaan (võib kasutada ka siidipaberit), liim, käärid.
Meie rühmas aitas ülaltoodud luuletus meeleolu luua. Mind üllatas, kuivõrd see lühike luuletus lapsi lummas.
Pilvekese meisterdamine oli 4 aastastele jõukohane ja huvipakkuv. Arvestades laste vähest kogemust kääride kasutamisel, lõikasin sisemise pilve ise, laste ül. oli välise piiri, st ettetehtud pliiatsijoone järgi lõikamine.
Esmalt  kleepisime värvilise kile kahepoolse paberi vahele, surusime pooled kokku, seejärel lõikasime mööda pidevat joont pilve väliskülje. Pilv sai ripsmed valmislõigatud kileribadest. Iga laps ise valis, kui pikki ja kui palju ripsmeid ta oma pilvekesele kleepis.
*Vanematele lastele muudaksin  töö võimalikult iseseisvaks:  pilvekese joonistamiseks sinisele paberile annaksid šablooni, kääridega kogenumad võiksid lõigata iseseisvalt ka sisemise pilvekontuuri ja "ripsmed".

See tore laps olen mina ehk kuidas kujutada iseennast

See tore laps olen mina!    

Minul on väikene nina, 

käed ka, käed ka!

Nüüd mida teen, seda vaata!

Vaata, kuidas kolmeaastased voolisid, joonistasid ja kleepisid iseennast!
VOOLIMINE "MINA LASTEAIA AKNAL"
3a lapsed olid juba proovinud ümarvormi kujutamist lõbusa pallikese voolimisel, mistõttu enda pea voolimisel oldi juba kogenumad ja kõigi pead tulid üpris ümmargused. Lõpptulemus sai vahva ja seisab tänagi veel rühmaesiku aknal.

Kuidas töö valmis?
Vaatlesime ja uurisime, kuulasime, kõnelesime:
"Mul on pea, (joonistasime sõrmega pea kuju),
suu, silmad (osutasime sõrmega), näed?"

Leppisime kokku, et kujutame täna enda pead.
Kuidas teha plastiliinist pead?
-"Teeme ümmarguse!" pakkus üks laps.
-"Teeme ümmarguse, pea on ju ümmargune. Kuidas saada ümmargust vormi?"
Mõned lapsed mäletasid, et tuleb käte (pihkude) vahel plastiliiniga ringikujulisi liigutusi teha.
Tuletasime, esialgu ilma plastiliinita, ümmarguse voolimise  liigutust meelde ja laususime: "Ringi, ringi, ringi, keeruta sa ringi!"
- "Mis värvi plastiliini me võtame?"
-"Punast!"
-"Sinist!"
-"Roosat!"
-"Vaata, kas sinu pea on siis sinine? Või punane?"
-"Ei, roosa on."
- "Võtame siis roosa plastiliini, eks!"
Kõik osalejad said tüki roosat plastiliini. Tuletasime meelde, et plastiliiniga tuleb enne töötama hakkamist tuttavaks saada - teda tuleb muljuda ja  pihkude vahel soojendada. Seejärel asusime ümmargust ehk  "pallikest" voolima:

"Ringi, ringi, ringi, keeruta sa ringi..." Roosa plastiliinitükk saigi enam-vähem ümmargune. Pulgakesega vajutasime silmad, tõmbasime suu. Juuksed pähe ja puupulgast kael alla - pea oligi valmis. Valminud pead paistavad nüüd üle papist lasteaia aknalaua ning vaatavad läbi kileakna meie tegemisi pealt.

 

KÄIN JUBA LASTEAIAS - EI OLE VÄIKE MA

 ehk kolmesed lasteaiaaknal ka joonistatuna:

Teine tore töö, mis samuti tänaseni kasutusel, on kolmeaastaste valmistatud 

                                       KLEEPETÖÖ  "SEE TORE LAPS OLEN MINA!"

 Lapsed valisid valmislõigatud detailide hulgast   pea, riietuse, käed, jalad. Valikus olid  laste endi  näod, mis eelnevalt rühmas tehtud fotodelt arvutist  printisin, erinevatest "kangastest" kleidid, pluusid, püksid, eri värvi sukkpüksid. 

Oh seda elevust ja avastamisrõõmu, mida teiste hulgast enda oma otsimine, leidmine pakkus. Ükskord ometi sai valida vabalt ka riietuse! Erinevate mustrite ja värvide seast enim meeldiva leidmine oli lastele põnev. Mõnele oli otsustamine ka raske - kas valida lilleline või täpiline, punane või kollane kleit - ühtäkki ei osanudki  kõik otsustada. 

Valitud detailid paigutasime esmalt lahtiselt aluspaberile, proovisime erinevaid poose. Taas tuli otsustada, millises asendis end jäädvustada. Liimipulgaga sai tulemus ka aluspaberile fikseeritud. Vaat, mis välja tuli:

  Vahva on see, et iga laps on ise poosis - sarnaseid kehaasendeid ei ole. Iga töö iseloomustab tegijat ja avab tema olemust.
Järgmisel õppeaastal lõikasin  "lapsed" paberilt välja ja kiletasin. Nüüd on meil vahva õppevahend ja igal lapsel endanäoline pabernukk, kelle abil elavnevad kõik tegelused, nii vaatlemine-uurimine, kuulamine-kõnelemine kui matemaatika.

Foto kajastab teemat "Sipsikud puuviljaaias". Siin on mõned lapsed  puu otsa roninud, mõned on puu all; ühed puu taga, ühed puu ees. Lapsed otsivad ennast ja kaaslast õhinaga, nimetavad, kes kus on, mida teeb, mis kellelgi käes on jne, jne. Kinnistuvad matemaatilised mõisted (näit. ees, taga, üleval, all ), loendamine (mitu on, mitu last/õuna/ pirni/ ploomi jne), selgeks saab tekstüles. kuulamine ja lahendamine, areneb vaatlemise ja kõnelemise, pildi järgi jutustamise oskus. Lapsed saavad pilti muuta - otsustada, mida ja kus ta teeb, põhjendada oma tegevust/valikut jne, jne. See on lõbupakkuv nii lastele kui ka õpetajale.
Juhtub, et õuesoleku või lõunauinaku ajal on mõni pabernukk oma asukohta vahetanud. Lapsed märkavad seda tavaliselt kohe. Rühmatuppa tulles vaadatakse alati üle, kus kellegi tegelane parajasti on, mida teeb.
Ühel hommikul aga avastasime, et öösel oli kõle sügistuul rühmast läbi tuisanud...(võrdle pilte ülal ja all)

. 

Lapsed olid elevil. Arutasime, millised  muutused on seinapildil toimunud, otsisime põhjendusi.
Sügisvihma eest lippas enamus lapsi varju alla:

Kes on vihmavarju all? Millise varju all? Kellega koos? Mitu last on varju all? Jne, jne.Võimalused, kuidas kiletatud pabernukkudega õppimist huvitavamaks muuta, on lõputud.
Küsimustele, kas kõik lapsed jäävad vihmas kuivaks, kes saab märjaks,  miks ja mida selle vältimiseks  teha? , saab vastuse järgnevates postitustes ( sügise teema all).

Kevadised veed

vesi ojakeses vaikselt vuliseb
ta endal laulu laulab, laulab uniselt
ta vahtu tekitab on külm
ta päikest peegeldab on külm ...

Sellise külma ja vuliseva oja äärde jõudis meie karumõmm ...

Aga kõigest järjekorras.
Ärkas meie mõmm talveunest, tatsas akna juurde ja mida ta nägi?
-Nägi päikest. Päike paistis aknast sisse.
- Mõmmi nägi aknast päikest ja tahtis õue minna, vaatama, kas kevad on juba kohale jõudnud.
-Ta läkski õue.
-Mida ta õues nägi?
-Õues nägi ta päikest!
-Ei, ta ei näinud midagi, sest päike oli nii hele, nii hele.
-Päike oli hele ja lumi oli ka nii hele, nii hele, et mõmm ei saanud hästi silmigi lahti hoida. Mõne aja pärast harjusid karupoja silmad heleda valgusega. Nüüd sai ta ringi vaadata ja nägi ...
-notsut ja jänest ...
 - Mõmmi nägi oma sõpru, notsut ja jänest, künkast üles tulemas. Huvitav, mida nad kolmekesi koos tegema võiksid hakata?
-Nad hakkavad mängima.
-Lähevad jalutama ...
-Seekord nad lähevadki  jalutama. Nad lähevad kevadet otsima. Kolmekesi. Milliseid kevade märke nad leida võivad?
-Mulda on väljas mõnel pool ...
-Mõmmi värva taga ongi lumi sulanud juba ja küngas on paljas.

Sõbrad jõuavad oja äärde.
















Mõmmi imestab oja nähes: "Varem siin küll ojakest ei olnud! Kuidas see küll siia tekkis?"
Kui lapsed ei tea vastust, ütleb kas notsu või jänes, et oja sündis sulavetest. Mõmmi tahab edasi minna, aga ei saa ojast üle. Jänes pakub, et võiks üle hüpata. Mõmmi ei julge. Tal on meeles, kuidas ta ükskord üle augu hüpates sisse kukkus. Pealegi on praegu vesi ojakeses väga külm - karupoeg ei taha vette kukkuda ja märjaks saada.  Mõmmi küsib lastelt, mida edasi teha, kuidas üle ojakese saaks. Kui lapsed ei tea, aitab notsu hädast välja ja annab nõu purre ehitada.  Mõmmi leiabki ühe lati ja tassib selle oja äärde.

Mõmmi sätib lati üle ojakese-purre ongi valmis. Jänes jookseb julgelt üle purde:  siuh - teisele kaldale ja sauh - tagasi. Purre on karupoja jaoks liiga kitsas - Mõmmi kardab tasakaalu kaotada ja vette kukkuda.

Jänes veab teise lati juurde. See pannakse samuti üle oja. Nüüd on  kaks latti üle oja.

Jänes lippab kergelt teisele kaldale: siuh, sinna ja sauh-tagasi. Ka notsu julgeb nüüd üle purde minna. Tema jaoks on purre parajalt lai. Karupoeg aga pelgab ikka veel. 

Notsu tirib kolmanda lati oja kaldale. See pannakse samuti üle oja. 

 Nüüd on  purre kolme lati laiune. See on piisavalt lai ka karupoja jaoks. "Tule, tule!" kutsub jänes. "Mine, mine!" julgustab notsu. 

Mõmmi lähebki üle purde ja jõuab õnnelikult teisele kaldale.

Sõbrad jätkavad oma teed. 

Kuulevad korraga mingeid hääli. Keegi naerab ja kilkab. Vesi pladiseb.

See on üks poiss, kes mängib vees oma paadikesega. Poisil on kummikud jalas. Tema võib vees olla.Tal on ka kummipüksid -tema ei saa veega mängides märjaks.

Mõmmi tahab ka  sellist paadikest. Ta saab selle. Lapsed teevad.   Nad  kleebivad talle oja, paadikese ja ka purde, juhuks, kui karupoeg tahab teisele kaldale minna.

Iga laps sai ojakese, paadi materjali (aluse ja purje), purde ehitamiseks "lauad", vee sillerdused (lõigatud sädelevast kinkekotist), karupoja figuuri, kollase ja musta rasvakriidi (päikese ja karu näo jaoks). Ühesugustest detailidest valmisid erinevad lood. Mõnele ojale sai kitsas purre, mõnele laiem, üks laps meisterdas koguni  laia silla - sellise, millest ka ise julgeb üle minna. Tööde järjestamisel tekkis pikk oja, mis nüüd lookleb  rühmaesiku seinal:

Vesi selles ojakeses  sätendab päriselt. Ja peegeldab päikest ka päriselt.

Ja vahtu tekitab ta ka. Eriti palju vahtu on voolimistöödes. Meil on kombeks uuritavat objekti vaadelda (võimalusel) originaalis,  joonistada, voolida, kleepida, maalida, matkida ja mängida. Nii ka seekord. 

Ojakesega sai kõike tehtud.

Voolitud ojakesed ühendasime üheks pikaks ojaks. Nüüd voolavad ka lasteaia aknalaual kevadveed:

Looduses ojakest vaadeldes leidsime ojakaldalt ka pajud, mis  omakorda inspireerisid uuteks töödeks.

Pajudest lähemalt järgmistes postitustes.

Üle kivide ja mätaste

vesi vaikselt pehmelt voolab

ta väga rahulik on küll

ta väga rahulik on küll ...

Meie olime ka väga rahulikud ja võtsime ojakese jaoks aega kaks nädalat. Selle kestel vaatlesime igapäevaselt muutusi looduses - lumesulamist, üha uute ojakeste tekkimist ja aitasime ka omalt poolt labidatega uute ojakeste sünnile kaasa. Tegime katseid vee ja erinevate esemetega  (märg ja kuiv, upub, ei upu), ujutasime oksi, paberist paate ja puukoorest laevukesi, voolisime, maalisime, meisterdasime ja jutustasime, elasime kaasa Jipi ja Jannekese kevadistele seiklustele/juhtumistele. Tore oli. Ja kevadine.

Kena kevadet!

Kumb oli enne, kana või muna?

3a lasteaialaps teab kohe ja kõhkluseta: "Muidugi kana. Kana ju muneb!"
Seega alustamegi kanast.

Sellised on 3 - 4 a laste kleepetööd kanast. Mind rõõmustab, et ühesugustest detailidest on sündinud nii palju erinevaid lugusid, üks vahvam kui teine. Üritan alati teema sedavõrd elavaks muuta, et lapse kujutelmas hakkaksid tegelased tegutsema. Seekord toimetasime nii: esmalt panime šabloonidest ühiselt ühe kana kokku. Seejärel äratasime ta ellu, st uurisime šabloonide abil, kuidas erinevat  liikumist paberil edasi anda - kuidas  kana astub, nokib, seisab, üles või alla vaatab, tiibu sirutab, lehvitab, muneb, jookseb, pesal istub jne jne. Seejärel said lapsed oma paberiltel šabloone laduda ja kana erinevate asendite kujutamist proovida. Kui laps oli otsusele jõudnud, mida tema tegelane teeb, oli aeg kleepima asuda. Valminud töödest panime esialgu rühmatuppa näituse üles ja  iga soovija sai  oma tööd teistele tutvustada, selgitada, mis tema pildil toimub. Vaikse tunni ajal rändasid valminud tööd esikusse, kus laps hiljem seda ka vanematele tutvustada sai.
 Tänavu oli meil terve märstikuu kanaperele pühendatud. Kõigepealt lendas kohale kukk , järgmisel nädalal tuli kana, edasi koorusid tibud ja viimasel nädalal värvisime pühademune.
Seekord ei taha ma oma töid/ õppevahendeid tutvustada, tahan hoopis jagada vahvaid kanapere toimetusi, mis lapsed oma töödes kleepides, voolides ja maalides jäädvustanud on. Mulle tundub, et need armsad pildid ei saa kedagi külmaks jätta. Mõnusat muhelust kevadpühal!

 

 

 

Sündisid need vahvad tööd niimoodi:

Vaatan neid pilte ja veendun üha enam, et lapsesuu ei valetanud: minu töö on tõesti mäng (vt esimest postitust). Seekord siis mäng värvide, paberite ja vormidega. Mäng lastega.